Mis on juhtunud Skip Beat’iga?
Pole tükk aega midagi kriblanud. Kuni tänaseni polnud mangasid ka iidamast-aadamast lugenud. Ja siis mul tuligi mõte, et võiks selle blogi väljasuretamise asemel seda hoopis laiendada ja hakata kirjutama rohkemast kui lihtsalt mangadest. Ajalugu näitab, et ma lihtsalt ei loe mangasid piisavalt tihti, et neist pidevalt blogida. Seepärast muutsin natuke ka blogi nime ja kujundust. Kavatsen siia kirjutada kõigest, mis mind huvitab – animest, mangast, filmidest, raamatutest, muusikast ja kes teab veel, millest.
Viimased paar päeva valdab mind jälle entusiasm animemaailma osas. Tšekkasin täna MAL-i ja sattusin oma poolikute mangade nimekirja otsa. Tuli meelde, et Skip Beat‘i, ühte oma lemmikut pole ammu lugenud. Nagu arvata võis, oli lugemata chaptereid lausa mitu tükki. Veider oli aga see, et 3 chapteri jooksul leidis aset tervelt üks sündmus!? Skip Beat on ikka tõsiselt alla käinud. Peatükid on palju lühemad kui varem ja seal ei toimu eriti midagi, kogu aeg käib venitamine ja on täiesti ebavajalikke pilte jne. Rääkimata sellest, et joonistused on kohati lausa koledad. Seeria alguse poole oli seda mangat ikkagi meeldiv lugeda, mis siis, et vahepeal tuli ette ka väga jubedaid pilte. Nüüd on vastupidi – olen üllatunud, kui mõnda lehekülge kauemaks silmitsema tahan jääda. Lugu mulle meeldib ja tahaks teada, kuidas Kyoko ja Reni suhe edasi areneb, aga kui selle jutustamine nii silmiriivavalt jätkub, siis ma ei teagi, mida teha. Manga võiks ikka silmailu ka pakkuda.
Üks näide ka strateegiliselt olulises kohas olevast kohutava kvaliteediga pildist.
Ugh. See ei ole ju inimese nägugi ._. Niiviisi ei saa lugemisest üldse seda tunnetelaksu kätte ja see on üsna mõttetu.
Aga tegelikult ma harrastan positiivset mõtlemist ja arvan, et millalgi varsti see asi paraneb ja mangaka hakkab jälle rohkem vaeva nägema. Võib-olla talle ei anta lihtsalt piisavalt aega.
