Skyhigh

Vaatasin üle pika aja MAL-is oma plan to watch nimekirja ja avastasin sealt sellise manga nagu Skyhigh. Mõtlesin seda kunagi lugeda, sest kaanepilt oli ilus, isegi väga. Seekord õnneks õigustas raamatu kaane järgi hindamine ennast.

Skyhigh on mõnus lugemine. Sellel on ainult 10 chapterit, nii et saab vabalt ühe õhtuga läbi. Takahashi Tsutomu on andekas mees – suutis selle manga peaaegu et liiga realistlikuks joonistada ning samas välja mõelda ka paeluva loo. Joonistusstiil on parajalt õõvastav, aga see läheb manga olustikuga suurepäraselt kokku. Inimesed näevad välja nagu inimesed, mitte tulnukad, keda võib näha paljudes selle sajandi mangades. Proportsioonid on paigas ja juukseid ei ole ülemääraselt palju. Samuti ei ole kõik tegelased kõhnad ja ilusad, mis mind viimasel ajal teiste teoste puhul kuidagi eirliselt häirima on hakanud. Veel üks hea asi Skyhigh kunstilise poole pealt on see, et taustad on väga detailsed ja korralikult tehtud. Ühtegi halba sõna vist ei oskagi kosta.

Lugu on ka iseenesest huvitav. Kuna on hilja, siis ma ei viitsi sisukokkuvõtet kirjutada, selle leiab nagunii mujalt internetiavarustest vabalt üles. Mis mind natuke segas oli see, et stoori kippus ennast vahepeal kordama, tegelased olid küll teised, aga asja tuum ikkagi sama. Õnneks seda palju ei olnud, sest see manga on nii lühike. Mitmed tegelased olid kuidagi tühjad ja pinnapealsed ning jõudsid liiga kergelt otsusele, et tuleb kätte maksta ja selle eest lõputult põrgus piinelda. Võib-olla inimesed ongi sellised, mina ei tea. Ma loodan siiski, et enamus ei ole, et inimesed mõtlevad ka natuke näiteks selle üle, kui pikk on igavik ja mida nad lõppkokkuvõttes oma mõrvarile samaga tasumise eest saavad. Mulle ei meeldinud veel see, et peategelane Azuko pidevalt tarka pani ja olulisi asju lihtsalt otse välja ütles. Ma oleks tahtnud ise natuke rohkem mõelda ja mingile järeldusele jõuda.

Üks pilt ka.

Üldiselt on Skyhigh täitsa tore manga. Ei midagi supergeniaalset, aga hea vaheldus minu tavalisele shojo-manga maaniale.