Harem Lodge – ajuvabadus või sarkasm?
Umbes nädalapäevad tagasi tuli mulle jälle shojo-lugemistuhin peale. Niisiis otsisin omale head-paremat läbi puremiseks. Midagi erilist esialgu silma ei hakanud, nii et lugesin prooviks sellist asja nagu Harem Lodge. See manga tundus esmapilgul suurepärane – joonistused enam-vähem korralikud ja ilusad, lugu 9 chapterit pikk ja lõpetatud.
Pärast esimest chapterit pettusin täielikult ja mõtlesin, et rohkem ei loe. Lugesin aga ikka edasi, sest a) mul oli vääääga igav b) see manga on ju suht lühike, ei tahtnud lampi pooleli jätta. Mida rohkem ma lugesin, seda selgemaks sai, et Harem Lodge koosneb põhimõtteliselt ainult üksteise otsa pikitud klišeedest. Mõned näited sellest. Peategelaseks on 16-aastane tüdruk, kelle mõlemad vanemad on surnud. Isa oli aga enne surma oma tütre tuleviku eest hoolt kandnud – nimelt varustanud ta kihlatuga, kel nimeks Tetsuya. Tetsuya juurde Midori pärast isa surma elama lähebki. Tetsuya elab majas nimega Harem Lodge koos mõnede veidrikega, kelle kõigi ühiseks jooneks on see, et nad on bishonenid. Igaühel neist on omad veidrused – üks on transvestiit, üks näeb lihtsalt välja nagu naine, üks on välimuselt nagu yakuza, aga tegelikult käitub väga viisakalt ja on sõbralik. Nende veidrused tulenevad nende valusast lapsepõlvest, mida südamlikult seletada püütakse.
Tegelaste kohta veel. Tetsuya elas peaaegu terve elu Prantsusmaal, ta on ainult pooleldi jaapanlane. Iseloomult on ta vaikne, otsekohene, tal puudub common sense. Ahjaa, ta on rikas ka. Loomulikult näeb ta ilus välja, oskab hästi süüa teha, päästab Midori igast hädaohust. Midoriga viitsib ta jännata sellepärast, et kunagi väiksena tõi Midori Tetsuya ellu tagasi päikese ja rõõmu – viitsis temaga mängida ja “abiellus” temaga. Midori unustas lapsepõlve kohta aga kõik kahjuks ära, sest ta libastus banaanikoore peal ja kukkus, sai peapõrutuse ja mälukaotuse. Way to go! Midori on üldse täiesti mõttetu. Ta isa sai surma, aga erilist masendust või kurbust tema juures küll märgata pole. Kui mangakal see vahepeal meelde tuli, et isa alles surma sai, pani ta Midori nutma ja virisema, aga sellised asjad peaksid mõjutama inimese üleüldist käitumist. Eriti veel, kui Midori ema oli juba ammu surnud ja isa oli lapsest saati olnud tema ainuke perekond. Kui Midori Tetsuyat ja ülejäänud kampa esimest korda näeb, hakkab ta muidugi blokkima ja ütleb, et ei taha abielluda ega üldse Harem Lodge’is elada. Mõne aja pärast ta aga armub Tetsuyasse. Ja nagu mina aru sain, siis sellepärast, et Tetsuya teda kogu aeg päästis ja tema vastu hea oli. Kui inimesed armuvad, sest neid armastatakse, miks siis üldse vastamata jäänud tunded olemas on?! Mina Midorile lõpuks igatahes pihta ei saanudki.
Niisiis tekkis mul küsimus, kas Fujisawa Shizuki, kes Harem Lodge’i kirjutas, on lihtsalt loll ja ei oska mangale stoorit ega tegelasi välja mõelda, või vastupidi, on ta geniaalne sarkasmitseja ja naerab tobedate klišeede üle. Igas teises mangas on paar klišeed sees, aga sellist teost, mis ainult nendest koosneb, ma vist polnudki varem lugenud. Sellepärast ma hakkasingi lõpuks arvama, et mangaka lihtsalt mõnitab selliseid nõmedusi. Kaasa aitas ka see, et kõik veidrused olid kuidagi eriti ülekeeratud. Näiteks pooled peategelased olid pooleldi või täiesti välismaalased, KEEGI neist ei olnud normaalne jne. Võib-olla ma lihtsalt tahan mõelda, et ma ei raisanud oma aega millegi täiesti kohutava peale ja püüan leida selles mangas midagi, mis selle väärtust minu silmis tõstaks, aga tõesti, mina mõtlen sellest siiski kui shojo-žanri klišeesid mõnitavast koomuskist.
Kuigi Harem Lodge’i lugedes tuli paaris kohas peale selline õige shojo-tunne, mis mind tavaliselt häid mangasid lugedes valdab, ei soovitaks ma seda vist siiski kellelegi.
