Momo

Seekord ei taha ma mitte rääkida mangast, vaid hoopis ühest tegelasest. Momo aka Gouda Takeshi elab mangas nimega Kimi wa petto (ingl. k. – You’re my pet). See manga on väga hea, üks mu viimase aja suurimatest lemmikutest, aga kuna see on 82 chapterit pikk ja pole mul veel läbi loetud, postitan sellest hiljem.

Niisiis, Momo. Ta on umbes kahekümneaastane, lühike, sportliku kehaehitusega, pruunide laines juustega pealtnäha täiesti tavaline noormees. Tegelikult ei ole Momo tavaline – ta elab ühe naise juures tema lemmikloomana. Mitte mingis perversses ja rõvedas mõttes, lihtsalt laseb oma perenaisel enda eest hoolitseda. Lisaks sellele on Gouda Takeshi väga andekas tantsija, ta on tänu sellele üsna kuulus. Lapsepõlves õppis Takeshi klassikalist balletti, kuid erinevatel põhjustel alustas moderntantsuga.

Momo elu on mõnus. Perenaine maksab tema elamise ja toidu eest, arvatavasti ostab riideid ka. Kuna Momo on siiski lemmiklooma asetäitja, hellitab perenaine teda – kallistab, paitab, peseb juukseid, laseb tal magada pea enda süles jne. Tõsiselt, kadedaks ajab. Tahaks ise ka mõne endale meeldiva inimese lemmikloomaks võtta või, miks ka mitte, ise kellegi lemmikloomaks hakata. Füüsilist kontakti on mul teiste inimestega ilmselgelt liiga vähe. Mingid teadlased ütlesid, et see tekitab stressi. Oleks mul lemmik, keda saaks sundimatult ja ilma ennast piinlikku olukorda seadmata kallistada ja paitada, saaks see viga ilmselt parandatud. Ei hakka ju suvalist sõpra või sõbrannat ilma asjata kallistama. Mina vähemalt mitte. Ühesõnaga, teise inimese nö lemmikloomana pidamine on minu meelest igati positiivne :)

Tegelikult ei ole nii, et Momo ainult võtab ja perenaine ainult annab. Momo peab kuulama perenaise sõna. Muidugi tahab ta ka ise teha kõik, mis võimalik, et perenaine oleks rõõmus ja rahul. Tihti peab ta selleks enda tundeid alla suruma ja vaatama asju perenaise vaatepunktist. Momo on iseloomult väga rõõmsameelne ja positiivne, natuke lapselik ja armas. Ta on äärmiselt energiline inimene. Momo on ainuke inimene, kellele ta perenaine näitab ennast sellisena nagu ta tegelikult on, ilma mingi teeskluseta. Järelikult saab perenaine Momoga koos olles stressi maandada.

Juhtusin üks päev telekat vaatama ja sealt tuli Eurovisiooni võitnud Alexander Rybaki kontsert. Seda vaadates tuli mulle kohe Momo meelde, sest minu meelest on nad väga sarnased, mitte niivõrd välimuselt kui sisemuselt. Mõlemad oskavad midagi tipptasemel ja on suurepärased esinejad. Mõlemad on tohutult rõõmsameelsed ja naudivad seda, mida teevad. Ja üleüldse jätavad kuidagi samasuguse tunde.

Nagu võib-olla ka eelnevat teksti lugedes võis aru saada, on Momo üks minu lemmikuid. Veider on see, et kui tavaliselt tekib shojo manga tegelaste puhul tunne, et päris maailmas sellist inimest kindlasti ei eksisteeri, siis Momo võiks minu meelest vabalt ka tegelikult olemas olla.