A la folie… pas du tout

Spoilerid, spoilerid ja veel kord spoilerid. Kuigi mul vist ilma nendeta pole ühtegi postitust.

A la folie.. pas du tout on üks väga hea prantsuse film. Mulle muidugi üldse meeldivad filmid, mis räägivad hullumeelsetest :) Minu meelest selle puhul on ülesehitus väga hästi valitud – alguses räägitakse lugu Angelique’i silme läbi, pärast Loici. Angelique’i osaga keritakse müsteerium haripunktini ja Loici loos hakatakse seda lahendama. Hullude mõttemaailm on ikka väga huvitav. See on paeluv, kuidas nad suudavad asju lihtsalt selliseks mõelda, nagu neile meeldib, ignoreerides pärismaailma ja seda, mis tegelikult toimub. See näitab, et inimese mõistus on võimas.

Mõned kõrvaltegelased käitusid üpris ootamatult. Näiteks Angelique’i parim sõbranna. Alguses olid hullud sõbrad, aitasid üksteist hädast välja, helistasid keset ööd jne, aga kui tuli välja, et Angelique hakkab ära keerama, jättis sõbranna ta lihtsalt maha. Kusjuures ta juba aimas, et toime on pandud ka mõrv. Hulluarsti ei tahtnud kutsuda? Või veel loogilisem – politseisse minna? Ei noh, milleks. Vaevalt see hull tema enda kallale kunagi tulla võiks tahta. Ei ei, kindlasti mitte. Mina küll kardaks ilmselt natuke ka enda pärast, kui keegi mu kõrval sassi pöörab ning arvatavasti oleks ilmselt ka talle lõppkokkuvõttes parem, kui keegi talle abi peale sunniks. Päris nõme sõber. Ilmselt sellepärast ei jäänud ka ta nimi meelde. Teine tegelinski, kes oleks võinud midagi teha, oli üliõpilane, kes väitis, et armastab Angelique’i. Tüüp märkas küll, et neiu on Loici päras juba täitsa segane, aga mis ta tegi? Läks Loicile kallale ja sõimas teda. Selle peale nagu ei tuleks, et äkki teeb tüdruk ise ka midagi valesti. Armastus teeb pimedaks?

Mulle tohutult meeldisid Angelique’i riided :3 Ta nägi nii nunnu välja kogu aeg. Tahaks omale ka mõnda hilpu tema garderoobist. See oli muidugi üldse kavalalt tehtud, et Angelique’i näidati alguses sümpaatse noore naisena – ilus, hästi riides, andekas, rõõmsameelne. Tegelane hakkab juba meeldima ja siis äkki taipad, et ta tegelikult pole nii tore midagi. Jube, kui päris elus sellise otsa satuks.

Lahe oli, et ma filmi vaadates üsna paljust ka ilma subtiitreid lugemata aru sain. Nii hea tunne oli. Viimasel ajal ma prantsa tundides millegipärast ei saa nii hästi õpetaja jutust aru kui varem, mistõttu see filmielamus oli eriti rõõmustav. Väike märguanne, et ma siiski pole lootusetult lolliks jäänud. Loodan, et homme tunnis Paris, je t’aimeiga läheb sama hästi.

Hurray for French films!

 

Mis on juhtunud Skip Beat’iga?

Pole tükk aega midagi kriblanud. Kuni tänaseni polnud mangasid ka iidamast-aadamast lugenud. Ja siis mul tuligi mõte, et võiks selle blogi väljasuretamise asemel seda hoopis laiendada ja hakata kirjutama rohkemast kui lihtsalt mangadest. Ajalugu näitab, et ma lihtsalt ei loe mangasid piisavalt tihti, et neist pidevalt blogida. Seepärast muutsin natuke ka blogi nime ja kujundust. Kavatsen siia kirjutada kõigest, mis mind huvitab – animest, mangast, filmidest, raamatutest, muusikast ja kes teab veel, millest.

Viimased paar päeva valdab mind jälle entusiasm animemaailma osas. Tšekkasin täna MAL-i ja sattusin oma poolikute mangade nimekirja otsa. Tuli meelde, et Skip Beat‘i, ühte oma lemmikut pole ammu lugenud. Nagu arvata võis, oli lugemata chaptereid lausa mitu tükki. Veider oli aga see, et 3 chapteri jooksul leidis aset tervelt üks sündmus!? Skip Beat on ikka tõsiselt alla käinud. Peatükid on palju lühemad kui varem ja seal ei toimu eriti midagi, kogu aeg käib venitamine ja on täiesti ebavajalikke pilte jne. Rääkimata sellest, et joonistused on kohati lausa koledad. Seeria alguse poole oli seda mangat ikkagi meeldiv lugeda, mis siis, et vahepeal tuli ette ka väga jubedaid pilte. Nüüd on vastupidi – olen üllatunud, kui mõnda lehekülge kauemaks silmitsema tahan jääda. Lugu mulle meeldib ja tahaks teada, kuidas Kyoko ja Reni suhe edasi areneb, aga kui selle jutustamine nii silmiriivavalt jätkub, siis ma ei teagi, mida teha. Manga võiks ikka silmailu ka pakkuda.

Üks näide ka strateegiliselt olulises kohas olevast kohutava kvaliteediga pildist.

Ugh. See ei ole ju inimese nägugi ._.  Niiviisi ei saa lugemisest üldse seda tunnetelaksu kätte ja see on üsna mõttetu.

Aga tegelikult ma harrastan positiivset mõtlemist ja arvan, et millalgi varsti see asi paraneb ja mangaka hakkab jälle rohkem vaeva nägema. Võib-olla talle ei anta lihtsalt piisavalt aega.

Miks on see nii?

Miks on nii, et mõni manga või anime tundub esmakordsel lugemisel/vaatamisel suurepärane ja kaasahaarav, kuid teist korda lugedes tühi ja tavaline? Ma olen sellele mitu korda mõelnud, kuid mingit head loogilist seletust polegi nagu leidnud. Hiljuti kogesin seda jälle, mistõttu otsustasin siia kirjutada. Äkki tuleb kirjutades selgus.

Nimelt sain ma sünnipäevaks ühelt väga toredalt inimeselt manga nimega Beast Master, mida olin varem interneti vahendusel lugenud. Kuna nüüd oli lugu mul ka paberi peal olemas ja eelmisest lugemisest peas vaid head mälestused, mõtlesin selle kohe uuesti üle lugeda. Poleks vist pidanud. Nüüd on selline tunne, et.. ma ei teagi, midagi läks igatahes kaduma ja sellest on kahju. Ma mäletan, et kui ma Beast Masterit esimest korda lugesin, olin ma tõsiselt sillas ja mõtlesin, et see on üks mu lemmik shojo manga. Stoori, tegelaste ja kunsti kombinatsioon tundus väga hea ja omapärane, ma isegi üritasin sellele sarnaseid mangasid leida (üsna tulutult). Nüüd aga tundub Beast Master keskmine ja tüüpiline, ei midagi erilist. Kahe lugemise vahel oli umbes aasta. Mis selle aja jooksul juhtus? Manga lihtsalt muutus? Väga ebatõenäoline. Või muutus minu maitse? See võib olla küll. Aga kas siis nii palju, et aastatagune lemmik tundub järsku üsna mõttetu? Kahtlane.Või saab kaks korda ühte asja lugedes loost parema ülevaate? Ka see võib olla. Aga miks see peaks hea asja halvemaks muutma? Vot, ei saa mina aru.

Võib-olla ei olnud Beast Master algusest peale midagi erilist. Siis tekib küsimus, miks ma seda nii heaks pidasin, miks see mulle nii väga meeldis. Ehk ma olin tookord noor ja loll ja ei osanud asju õigesti hinnata. Nüüd siis oskan paremini? Mine sa tea, eriti parem just ei tundu, kui kõik hoopis halvemana näib. Üldse, suureks kasvamine on ülehinnatud!

Tahaks Eikunagimaale.

Skyhigh

Vaatasin üle pika aja MAL-is oma plan to watch nimekirja ja avastasin sealt sellise manga nagu Skyhigh. Mõtlesin seda kunagi lugeda, sest kaanepilt oli ilus, isegi väga. Seekord õnneks õigustas raamatu kaane järgi hindamine ennast.

Skyhigh on mõnus lugemine. Sellel on ainult 10 chapterit, nii et saab vabalt ühe õhtuga läbi. Takahashi Tsutomu on andekas mees – suutis selle manga peaaegu et liiga realistlikuks joonistada ning samas välja mõelda ka paeluva loo. Joonistusstiil on parajalt õõvastav, aga see läheb manga olustikuga suurepäraselt kokku. Inimesed näevad välja nagu inimesed, mitte tulnukad, keda võib näha paljudes selle sajandi mangades. Proportsioonid on paigas ja juukseid ei ole ülemääraselt palju. Samuti ei ole kõik tegelased kõhnad ja ilusad, mis mind viimasel ajal teiste teoste puhul kuidagi eirliselt häirima on hakanud. Veel üks hea asi Skyhigh kunstilise poole pealt on see, et taustad on väga detailsed ja korralikult tehtud. Ühtegi halba sõna vist ei oskagi kosta.

Lugu on ka iseenesest huvitav. Kuna on hilja, siis ma ei viitsi sisukokkuvõtet kirjutada, selle leiab nagunii mujalt internetiavarustest vabalt üles. Mis mind natuke segas oli see, et stoori kippus ennast vahepeal kordama, tegelased olid küll teised, aga asja tuum ikkagi sama. Õnneks seda palju ei olnud, sest see manga on nii lühike. Mitmed tegelased olid kuidagi tühjad ja pinnapealsed ning jõudsid liiga kergelt otsusele, et tuleb kätte maksta ja selle eest lõputult põrgus piinelda. Võib-olla inimesed ongi sellised, mina ei tea. Ma loodan siiski, et enamus ei ole, et inimesed mõtlevad ka natuke näiteks selle üle, kui pikk on igavik ja mida nad lõppkokkuvõttes oma mõrvarile samaga tasumise eest saavad. Mulle ei meeldinud veel see, et peategelane Azuko pidevalt tarka pani ja olulisi asju lihtsalt otse välja ütles. Ma oleks tahtnud ise natuke rohkem mõelda ja mingile järeldusele jõuda.

Üks pilt ka.

Üldiselt on Skyhigh täitsa tore manga. Ei midagi supergeniaalset, aga hea vaheldus minu tavalisele shojo-manga maaniale.

Harem Lodge – ajuvabadus või sarkasm?

Umbes nädalapäevad tagasi tuli mulle jälle shojo-lugemistuhin peale. Niisiis otsisin omale head-paremat läbi puremiseks. Midagi erilist esialgu silma ei hakanud, nii et lugesin prooviks sellist asja nagu Harem Lodge. See manga tundus esmapilgul suurepärane – joonistused enam-vähem korralikud ja ilusad, lugu 9 chapterit pikk ja lõpetatud.

Pärast esimest chapterit pettusin täielikult ja mõtlesin, et rohkem ei loe. Lugesin aga ikka edasi, sest a) mul oli vääääga igav b) see manga on ju suht lühike, ei tahtnud lampi pooleli jätta. Mida rohkem ma lugesin, seda selgemaks sai, et Harem Lodge koosneb põhimõtteliselt ainult üksteise otsa pikitud klišeedest. Mõned näited sellest. Peategelaseks on 16-aastane tüdruk, kelle mõlemad vanemad on surnud. Isa oli aga enne surma oma tütre tuleviku eest hoolt kandnud – nimelt varustanud ta kihlatuga, kel nimeks Tetsuya. Tetsuya juurde Midori pärast isa surma elama lähebki. Tetsuya elab majas nimega Harem Lodge koos mõnede veidrikega, kelle kõigi ühiseks jooneks on see, et nad on bishonenid. Igaühel neist on omad veidrused – üks on transvestiit, üks näeb lihtsalt välja nagu naine, üks on välimuselt nagu yakuza, aga tegelikult käitub väga viisakalt ja on sõbralik. Nende veidrused tulenevad nende valusast lapsepõlvest, mida südamlikult seletada püütakse.

Tegelaste kohta veel. Tetsuya elas peaaegu terve elu Prantsusmaal, ta on ainult pooleldi jaapanlane. Iseloomult on ta vaikne, otsekohene, tal puudub common sense. Ahjaa, ta on rikas ka. Loomulikult näeb ta ilus välja, oskab hästi süüa teha, päästab Midori igast hädaohust. Midoriga viitsib ta jännata sellepärast, et kunagi väiksena tõi Midori Tetsuya ellu tagasi päikese ja rõõmu – viitsis temaga mängida ja “abiellus” temaga. Midori unustas lapsepõlve kohta aga kõik kahjuks ära, sest ta libastus banaanikoore peal ja kukkus, sai peapõrutuse ja mälukaotuse. Way to go! Midori on üldse täiesti mõttetu. Ta isa sai surma, aga erilist masendust või kurbust tema juures küll märgata pole. Kui mangakal see vahepeal meelde tuli, et isa alles surma sai, pani ta Midori nutma ja virisema, aga sellised asjad peaksid mõjutama inimese üleüldist käitumist. Eriti veel, kui Midori ema oli juba ammu surnud ja isa oli lapsest saati olnud tema ainuke perekond. Kui Midori Tetsuyat ja ülejäänud kampa esimest korda näeb, hakkab ta muidugi blokkima ja ütleb, et ei taha abielluda ega üldse Harem Lodge’is elada. Mõne aja pärast ta aga armub Tetsuyasse. Ja nagu mina aru sain, siis sellepärast, et Tetsuya teda kogu aeg päästis ja tema vastu hea oli. Kui inimesed armuvad, sest neid armastatakse, miks siis üldse vastamata jäänud tunded olemas on?! Mina Midorile lõpuks igatahes pihta ei saanudki.

Niisiis tekkis mul küsimus, kas Fujisawa Shizuki, kes Harem Lodge’i kirjutas, on lihtsalt loll ja ei oska mangale stoorit ega tegelasi välja mõelda, või vastupidi, on ta geniaalne sarkasmitseja ja naerab tobedate klišeede üle. Igas teises mangas on paar klišeed sees, aga sellist teost, mis ainult nendest koosneb, ma vist polnudki varem lugenud. Sellepärast ma hakkasingi lõpuks arvama, et mangaka lihtsalt mõnitab selliseid nõmedusi. Kaasa aitas ka see, et kõik veidrused olid kuidagi eriti ülekeeratud. Näiteks pooled peategelased olid pooleldi või täiesti välismaalased, KEEGI neist ei olnud normaalne jne. Võib-olla ma lihtsalt tahan mõelda, et ma ei raisanud oma aega millegi täiesti kohutava peale ja püüan leida selles mangas midagi, mis selle väärtust minu silmis tõstaks, aga tõesti, mina mõtlen sellest siiski kui shojo-žanri klišeesid mõnitavast koomuskist.

Kuigi Harem Lodge’i lugedes tuli paaris kohas peale selline õige shojo-tunne, mis mind tavaliselt häid mangasid lugedes valdab, ei soovitaks ma seda vist siiski kellelegi.

>8(

Kahjuks pole ma viimasel ajal üldse mangat lugenud ja sellel on ülinõme põhjus. Nimelt ma ei näe lihtsalt. Mitu korda on nii olnud, et tunnen tugevat soovi Kimi wa petto’t edasi lugeda, aga kui manga ekraanilt vastu vaatab, hakkavad silmad vett jooksma ja ei lase üldse lugeda. Millegipärast on onemangas alates x-chapterist (ei mäleta, millisest täpselt) hästi väikselt skännitud pildid, mistõttu ma isegi jubedalt silmi kissitades eriti aru ei saa, mis kirjas on. Närvi ajab. Samas tuletab mulle meelde kahte asja. Esiteks, et peaks silmaarstile minema ja teiseks, et paberi peal on manga ikka sada korda parem kui arvutist.  Siis saaks raamatukese lihtsalt silmadele lähemale tõsta ja olekski probleem lahendatud. Ei oleks vaja jamada mingile nõmedale arstile helistamise ja kuhugi minemisega. Aga, üllatus-üllatus, ma pole piisavalt rikas, et omale nii palju tahmaga määritud paberit lubada.

Momo

Seekord ei taha ma mitte rääkida mangast, vaid hoopis ühest tegelasest. Momo aka Gouda Takeshi elab mangas nimega Kimi wa petto (ingl. k. – You’re my pet). See manga on väga hea, üks mu viimase aja suurimatest lemmikutest, aga kuna see on 82 chapterit pikk ja pole mul veel läbi loetud, postitan sellest hiljem.

Niisiis, Momo. Ta on umbes kahekümneaastane, lühike, sportliku kehaehitusega, pruunide laines juustega pealtnäha täiesti tavaline noormees. Tegelikult ei ole Momo tavaline – ta elab ühe naise juures tema lemmikloomana. Mitte mingis perversses ja rõvedas mõttes, lihtsalt laseb oma perenaisel enda eest hoolitseda. Lisaks sellele on Gouda Takeshi väga andekas tantsija, ta on tänu sellele üsna kuulus. Lapsepõlves õppis Takeshi klassikalist balletti, kuid erinevatel põhjustel alustas moderntantsuga.

Momo elu on mõnus. Perenaine maksab tema elamise ja toidu eest, arvatavasti ostab riideid ka. Kuna Momo on siiski lemmiklooma asetäitja, hellitab perenaine teda – kallistab, paitab, peseb juukseid, laseb tal magada pea enda süles jne. Tõsiselt, kadedaks ajab. Tahaks ise ka mõne endale meeldiva inimese lemmikloomaks võtta või, miks ka mitte, ise kellegi lemmikloomaks hakata. Füüsilist kontakti on mul teiste inimestega ilmselgelt liiga vähe. Mingid teadlased ütlesid, et see tekitab stressi. Oleks mul lemmik, keda saaks sundimatult ja ilma ennast piinlikku olukorda seadmata kallistada ja paitada, saaks see viga ilmselt parandatud. Ei hakka ju suvalist sõpra või sõbrannat ilma asjata kallistama. Mina vähemalt mitte. Ühesõnaga, teise inimese nö lemmikloomana pidamine on minu meelest igati positiivne :)

Tegelikult ei ole nii, et Momo ainult võtab ja perenaine ainult annab. Momo peab kuulama perenaise sõna. Muidugi tahab ta ka ise teha kõik, mis võimalik, et perenaine oleks rõõmus ja rahul. Tihti peab ta selleks enda tundeid alla suruma ja vaatama asju perenaise vaatepunktist. Momo on iseloomult väga rõõmsameelne ja positiivne, natuke lapselik ja armas. Ta on äärmiselt energiline inimene. Momo on ainuke inimene, kellele ta perenaine näitab ennast sellisena nagu ta tegelikult on, ilma mingi teeskluseta. Järelikult saab perenaine Momoga koos olles stressi maandada.

Juhtusin üks päev telekat vaatama ja sealt tuli Eurovisiooni võitnud Alexander Rybaki kontsert. Seda vaadates tuli mulle kohe Momo meelde, sest minu meelest on nad väga sarnased, mitte niivõrd välimuselt kui sisemuselt. Mõlemad oskavad midagi tipptasemel ja on suurepärased esinejad. Mõlemad on tohutult rõõmsameelsed ja naudivad seda, mida teevad. Ja üleüldse jätavad kuidagi samasuguse tunde.

Nagu võib-olla ka eelnevat teksti lugedes võis aru saada, on Momo üks minu lemmikuid. Veider on see, et kui tavaliselt tekib shojo manga tegelaste puhul tunne, et päris maailmas sellist inimest kindlasti ei eksisteeri, siis Momo võiks minu meelest vabalt ka tegelikult olemas olla.